Vaid muudetava tekstilise sisuga lehestikes võib hakkama saada ühe andmetabeliga. Samuti piisab ühest tabelist juhul, kui hoitakse ja näidatakse ühetüübilisi andmeid. Kui aga tahta veebi kaudu tööle panna vähegi mitmekesisemat infosüsteemi, siis jääb varsti ühest tabelist kitsaks. Mõnedki asjad küll saab veel ära ajada mitme eraldiseisva tabeliga. Ning veidi kavaldades õnnestub ka küllalt mitmekülgseid andmeid ühte tabelisse toppida – kui näiteks ei oska andmeid eri tabelitesse jagada ja neid omavahel siduda. Mingist hetkest aga andmete kokkuväänamine enam ei õnnestu ning siis hakkab tabeleid kergesti ja hulgem juurde tulema. Mugav on ju arvestada, kui ühes tabelis on vaid samatüübilised asjad. 

Ühe valitava omadusega nähtuse või eseme kirjeldamisel võib hakkama saada kahe andmetabeliga. Kaht tüüpi objekte (nt. inimesi ja reisikohti) mitut moodi omavahel kombineerides kulub vähemasti kolm tabelit (üks inimeste tarbeks, üks kohtade kirjeldamiseks ning kolmandas tabelis on kirjas reisid, kes millal kus käis). Kasutajate, õiguste, pea- ja alateemadega foorumit kokku pannes kulub neli-viis tabelit. Ning lihtsalt võrdluseks, et kooli õppeainetes läbitavaid teemasid mitmelt poolt otsida võimaldav süsteem kasvas paarikümne andmetabeli suuruseks. Kui juures oli veel palga- ja koormusearvestus ning muu personalihaldus, siis üsna pea kasvas infosüsteemi maht saja andmetabelini. 

Tabelite rohkust iseenesest ei maksa karta. Kui nad on arusaadavalt nimetatud ning mõne skeemi peal näha, mis kuidas millega suhtleb, siis on paljude selgete tabelitega süsteem siiski päris mugavalt kasutatav. Enamasti rakenduse juures kasutatakse korraga neist ikka väiksemat, mõne tabeliga alamhulka. Vahel harva tekivad päringud, kus korraga on andmeid vaja kümnekonnast tabelist.